VIII NOORTE LAULUPIDU (1997)

 

1997. aastal toimunud noorte laulu- ja tantsupeo eel käis tõsine arutelu teemal, kas noortepidusid on üldse enam vaja. Nagu vastuseks sellele küsimusele oli peole soovijaid väga palju. Peo ajal ilmunud Pühapäevaleht kirjutas: “Kümme aastat tagasi alanud beebibuum, kui maa tuli täita lastega, on nüüd viinud tantsupeo-buumini. Iga vähegi endast lugupidav pere saatis oma esindaja ka tantsu- või laulupeole.”

Kõige tihedam oli konkurss kõige väiksemate osalejate jaoks. 3.-4. klassi tantsurühmadest soovis 127 rühma peol osaleda, mistõttu algselt plaanitud 60 rühma asemel mahutati lõpuks ligi 80 rühma. Selleks, et peole soovivad lastekooride lauljad ei jääks kõrvale, laulsid mõned koorid neidudekooride hulgas. Kuigi oli arvajaid, kelle meelest oli laulu- ja tantsupeoks vajaminevat raha hoopis proosalisemateks kulutusteks tarvis, tõestas osalejate arv, et soov pidu pidada polnud sugugi kadunud.

Tantsupidu kandis pealkirja “Mis on kodu? Kus on kodu?”, lisaks tantsupeole jagus seda mõtet ka laulupeole. Kaht pidu ühendas rahvatantsurühmade poolt laulukaare all esitatud “Mis on kodu, kus on kodu” jaToomas Volli laul “Kodu” Ly Kuninga sõnadele.

PEO AJAKAVA

Laulupeo sisulise ettevalmistusega oli seotud suur hulk noori kultuuritegelasi. Ideekavandite konkursi võitnud Lydia Rahula,Aarne Saluveer, Jaak Johanson ja Mart Siimer kutsusid laulupeo kunstiliseks juhiks teise kavandi esitanud Hirvo Surva, kes tõi ettevalmistusmeeskonda ka lavastaja Elmo Nüganeni. Tulemuseks oli väga kirju ja vaheldusrikas pidu.

Kõige esimesena kõlas Alo Mattiiseni viimase tööna valminud popurrii tuntumatest laulupeolauludest – kõlasid Friedrich Saebelmanni “Kaunimad laulud”, Miina Härma “Tuljak”, René Eespere “Ärkamise aeg”, Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast” ja Alo Mattiiseni “Sind surmani”. “Ja just sel ajal kui 20 000 lauljat laval Mattiiseni seatud popurriid laulis, jõudis laulupeotuli Lasnamäe veerule ja hakkas koorijuhtide sadades kätes laululava poole liikuma. Igaüks tahtis venitada hetke, mil tuli oli tema käes, ja nii liikus see hirmus aeglaselt, lausa nii teosammul, etHirvo Surva jooksis lavalt tulele poolele teele vastu. See oli tõenäoliselt üks ilusamaid tule tulemisi lauluväljakul”, kirjutatakse raamatus “Noorte laulu- ja tantsupidu”. Laulupeotuli süüdati traditsiooniliselt Mihkel Lüdigi “Koidu” saatel, järgnes Eesti hümn ja president Lennart Meri kõne, mis lõppes tuntud fraasiga “Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne rajaja”, millele järgnes ühendkoori hüüd “Jaa, jaa, jaa!” – Eri Klasi juhtimisel lauldi kolm laulu filmist “Viimne reliikvia”. Järgnevas kavas leidus palju huvitavat – koos mudilaskooridega esines esimest korda mudilaste puhkpilliorkester, kõlasid tuntud eesti heliloojate teosed, aga ka näiteks lõuna-aafrika laul “Siyahamba” ja Richard Rodgersi laul “Do-re-mi” muusikalist “Helisev muusika”. Laulupeo lõpetas pärast Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” laulmist teema Ludwig van Beethoveni  9. sümfoonia finaalist. See ka “Oodina rõõmule” tuntud viis on kõlanud mitmetel laulupidudel ning on ka Euroopa Liidu hümniks.

LAULUPEO KAVA

ÜHENDKOORID

POPURRII TUNTUMATEST LAULUPEOLAULUDEST
Seade Alo Mattiisen
Dirigent Hirvo Surva

KOIT
Muusika Mihkel Lüdig
Sõnad Friedrich Kuhlbars
Dirigent Ants Üleoja

POISTEKOOR

MUDILASKOORID JA MUDILASTE PUHKPILLIORKESTER

NEIDUDEKOOR

PUHKPILLIORKESTRID

SEGAKOORID

LASTEKOORID

ÜHENDKOORID