1869-1910

VII LAULUPIDU (1910)

Esmakordselt peeti pidu ilma pühenduseta mõnele keiserlikule tähtpäevale. Võrreldes eelmise laulupeoga oli edasi läinud nii eestlaste kultuurielu kui arenenud ühiskondlik positsioon – laulupeolinnas Tallinnas oli laulupeo toimumise eel linnapeaks eestlane ja ka volikogus oli enamus eestlastel. Kultuurielu edendamist iseloomustab hästi näiteks teatrite kutseliseks muutumine – nii Estonia kui Vanemuine muutusid 1906. aastal harrastajate seltsiteatritest professionaalseteks teatriteks. Tartus asuv Vanemuine oli endale juba rajanud teatri nõuetele vastava maja ning Estonia soovis teha sama.

Loe lähemalt 12.-14. juuni 1910 Tallinn

VI LAULUPIDU (1896)

Peo korraldajad Estonia ja Lootuse selts sidusid loa saamiseks peo keiser Nikolai II kroonimispäeva tähistamisega. Peoluba saabus väga kiiresti, mis jättis peo ettevalmistamiseks parajalt aega.

Loe lähemalt 8.-10. juuni 1896 Tallinn

V LAULUPIDU (1894)

Viies üldlaulupidu toimus üsna keerulistes oludes. Venestuse tõttu oli 1893. aastal suletud Eesti Kirjameeste Selts, kes oli korraldanud eelmise laulupeo. Korraldamise juhtrolli võttis sel korral üle Eesti Käsitööliste Abiandmiseselts koostöös Vanemuise seltsiga. Peotoimkonna esimeheks valiti Tartu linnapea Woldemar von Bock ja sekretäriks Jaan Tõnisson. Nagu ka eelmisel laulupeol olid muusikatoimkonnas mitmed heliloojad ja koorijuhid, kellest mõned, nimelt Karl August Hermann, Johannes Kappel ja Konstantin Türnpu ja David Otto Wirkhaus ka laulupeol dirigeerisid. Kaks dirigenti – Kappel ja Türnpu olid juba professionaalsed muusikud. Mõlemad olid lõpetanud Peterburi konservatooriumi oreli erialal.

Loe lähemalt 18.-20. juuni 1894 Tartu

IV LAULUPIDU (1891)

Peo korraldajaks oli Eesti Kirjameeste Selts, kes peole eelneval aastal saatis Liivimaa kubernerile kirja, kus küsiti luba Aleksander III kümnenda valitsusaasta tähistamiseks laulupidu korraldada. Luba saadi rekordiliselt kiiresti – 3 kuuga.

Loe lähemalt 15.-17. juuni 1891 Tartu

III LAULUPIDU (1880)

Esimest korda toimus pidu Tallinnas ning põhikorraldajaks oli 1877. aastal asutatud Tallinna laulu- ja mänguselts Lootus. Kuna esimese laulupeo presidendiks oli olnud vaimulikkonna esindaja Adalbert Hugo Willigerode ja teisel peol aadliseisusest G. von Oettingen, siis soovis peo sisuline korraldaja Heinrich Rosenthal leida kolmanda peo presidendiks literaadi – oma nõusoleku andis arst Carl von Wistinghausen.

Loe lähemalt 11.-13. juuni 1880 Tallinn

II LAULUPIDU (1879)

Pärast esimese laulupeo õnnestumist hakati mõtlema järgmise peo korraldamisele. Peoplaane peeti 1875., 1876. ja 1877. aastaks, kuid täitumiseni jõudis see lubade viibimise, pidukomitee omavaheliste lahkhelide ja Vene-Türgi sõja tõttu alles 10 aastat pärast esimest pidu.

Loe lähemalt 20.-22. juuni 1879 Tartu

I LAULUPIDU (1869)

Vene keisririigi Balti provintsides toimus esimene laulupidu juba 1836. aastal Riias. Selle laulupeo ning ka järgmiste pidude eestvedajateks ja osalejateks olid baltisakslased. Tihedamalt hakkasid baltisakslased laulupidusid korraldama alates 1850. aastate teisest poolest – aastatel 1857, 1861, 1866 ja 1868 peod toimusid Tallinnas, Riias ja Tartus. Põhjalikke ülevaateid andis neist oma ajalehtedes Johann Voldemar Jannsen, kes pidusid kirjeldades ei jätnud mainimata, kui tore oleks, kui ka eestlased millegi sarnasega hakkama saaksid.

Loe lähemalt 18.-20. juuni 1869 Tartu